Moesõnad tekivad ühelt poolt vajadusest tähistada mingisugust uudset nähtust või ka mõnda seni hästi tuntud asja uue kandi pealt. On ju meil vaktsineerimine ja vaktsineerimisvastased üsna pikka aega juba teada, aga uus keerd on nimelt kroonviiruse vastu vaktsineerimisel tekkinud liikumine. Seetõttu on võetud ka muukeelsest meediast üle sõna antivak(t)ser (ingliskeelse sõna antivaxxer hääldusmugand ja seega toorlaen). Sellise sõna järele pole tegelikult vajadust, sest meil on omagi keeles selle vaste olemas. Ilmselt vaibub see mood peagi. Samas on mõnikord jäänud neid moesõnu käibele ka pikemaks ajaks.
Egle Heinsar, toimetaja
Esimest rühma sõnu, mis juba vaikselt ununedagi võivad, esindab mu meelest hästi eliitvaktsineeritud. See tuli jutuks siis, kui vaktsiini polnud saada ja mõned „võrdsemad“ said vaktsiini omasugustest märksa varem. Nüüd, kui vaktsiinipõuda pole, on kadunud selle sõna tarvitamise vajadus.
Teise rühma võiks kuuluda mu hinnangul kapivaktsineeritud ja harrastusviroloogid. Kapivaktsineeritu on vaimukas ülekanne kapihomost (’homoseksuaal, kes pole veel oma sättumusega avalikkuse ette tulnud’). Mõlema sõna levik on arvatavasti hoogne, kuni viiruskriis jätkub.
Mõni sõna sellest nimekirjast kandub kindlasti üldkeelde, aga kahtlustan, et enamik kaob üsna kiiresti käibelt. Pean end üsna meedialähedaseks inimeseks, ent pole kuulnudki Klandorfi tõketest. Ometi on see sõnapaar olnud kiire otsingu järgi käibel juba 2017. aastast. Tähendab, et uudissõda läbimurdeks menu- ja moesõnade sekka peab selles olema mingisugune säde – knihv isegi. Ta peab olema plaksupealt arusaadav.
Mis punane kast? Jah, Estonia juurdeehituse ümber on käinud mingi jauramine, aga mällu pole see väljend jäänud. See on muidugi igaühe enda tunnetus, idiolekt, mis võib olla väga erinevalt välja kujunenud. Mis aga oluline, on ühisosa. Kui paljude jaoks on miski sõna kauge, mittemidagiütlev, siis ongi see juba sõnaprügimäel.
Kas peaks neid moesõnu kuidagi tõrjuma? Pigem ei. Me keelekorraldus on soovitav. Soovitusi võib anda – peabki andma –, kuid keelekorraldajad on andnud vastutuse keelekasutajatele, kes peab ise tunnetama suhtlusolukorda ja sellesse sobivat keelt – selle kõige silmapaistvamaks osaks ongi sõnavalik. Teine põhjus on üle-eelmises lõigus: paremad väljendid sõelub niikuinii välja rahvas ja aeg. Mis alul võib ka käibele minna, peab vastu pidama ka aja muutumisele. Juba viisteist-kakskümmend aastat tagasi moes olnud väljendid tunduvad praegu kas kergelt tolmused, ülekasutatud või lootusetult vananenud.
Kommentaari põhjal ilmus 31.12.2021 Postimehes artikkel https://leht.postimees.ee/7419810/mis-on-punane-kast